Harilik kikkaputk Angelica archangelica (varem Archangelica officinalis)

kasvab kogu Euroopa territooriumil Lapimaast Vahemereni, Hispaaniast Baikalini ja kaugemalgi. Selle taime väärtust kiidetakse meie regilauludes, tema ravijõust kirjutasid antiikautorid ja laulsid lapi nõiad.

Kikkaputk on šartröösi ja vermuti rohi, hinnatud toidu- ja ravimtaim. Asja ette läksid nii aromaatse õli poolest rikkad seemned ja lehed, suhkrused varred kui ka mahlakad juured. Selle taime eri osad ravivad reumat, podagrat, kopsuhaigusi, köha ja külmetushaigusi, mitmeid neeru- ja põiehädasid, puhitust ja voolmeid. Peale selle ei hakka kikkaputke söönud inimesele külge mürk ega nõidus.

Harilik kikkaputk on kahe- kuni mitmeaastane taim. Ta eelistab päikest ja niisket rammusat mulda, kuid kasvab hästi ka liivasel künkal, kui noort taime väetatakse ja kastetakse. Kriitiline on esimene kevad. Kasvuhoo sisse saanud kikkaputk kasvatab esimesel aastal kuni meetrikõrguse, rabarberit meenutava võimsa lehepuhmiku, teisel või kolmandal aastal hakkab võrsuma võimas õievars, mis soodsates oludes ulatub üle kahe meetri. Tugev juurikas võib õitsemise aastal anda uinuvast pungast tütartaime, siis ei hukku kikkaputk ka pärast õitsemist.

Siberi karuputk Heracleum sibiricum

on teine hallidest aegadest saati tuntud söödav putk. Muinaseestlased koorisid ja sõid noort vart maiusena, Euraasia parasvöötme loodusrahvad teevad seda tänapäevani. Jaapanlased ostavad Kaug-Idast oma toidulauale tuhandeid tonne karuputke.  

Selle taime sammasjuur on suhkrurikas, toitev ja maitsev. Kesk-Euroopas on karuputke seemnetest ja lehtedest kääritatud pärmijooki, Siberis põletatakse tema vartest viina. Meil kulutatakse kümneid miljoneid riigi raha selle taime hävitamiseks, kasutusest kõrvale jäänud elujõuline putk on kuulutatud invasiiviks. Probleemiks on kõrvetavad lehed, millega see kasulik taim nõgese kombel oma elu kaitseb.

NB! Eestis on lindpriiks kuulutatud Sosnovski karuputk Heracleum sosnowskyi, mis sisaldab furokumariini ja mõningaid eeterlikke õlisid, mis ärritavad ja kahjustavad nahka. Taimega kokkupuutumisel ilmnevad nahal põletikunähud: kipitus, sügelus, õhetus, punetus, valu, nahaturse, samuti võivad tekkida villid. Kahjustusi võimendab otsene päikesepaiste – toksilised ained mõjuvad nahapigmentidele, millega seoses tekib ülitundlikkus päikesekiirguse suhtes.

Hariliku pilliroo Phragmites communis

risoomi uinuvatest pungadest puhkevad kevadel ja suvel noored nöörjad kahvaturohelised võrsed. Lõika need enne lehtimist lahti ja keeda soolavees ning söö nagu sparglit – pilliroovõrse maitset peavad gurmaanid isegi vürtsikamaks. Pilliroojuurikatest tegid meie kauged esivanemad jahutoitu, kesistel aastatel oli see isegi põhitoidus.

Valge hanemalts Chenopodium album

on kõige tavalisem umbrohi, laiade „spinatilehtede“ ja helehalli õievarrega taim. Söödud on enamikku selle perekonna liike, haisev hanemalts Ch. foetida välja arvatud.

Pese noor terve taim ära ja haki koos mahlase varrega salatisse, hautisse, supisse koos porgandi ja võilillejuurikaga. Põhjarannikul söödi enne jaanipäeva maltsa-kalahautist rikkaliku tilli ja murulauguga. Maltsapannkoogi saad, kui lisad maltsahautist pannkoogitaignasse. Hanemalts on spinati lähisugulane ja tema puhul peab paika kõik, mis spinati kohta kehtib. Hanemalts on ka üks aedmaltsa punaselehise teisendi Atriplex hortensis var. rubra esivanemaid. See punaste lehtedega üheaastane taim on segaaias asendamatu. Purpurne, kuni 2,5 m kõrgune harulise õisikuga taim annab isekülvi, kaunistab salatit ja peolauda, pealegi ületab ta mineraali- ja vitamiinirikkuselt spinatit.

Hariliku võilille Taraxacum officinale

raviks mõeldud juurikas kaevati vanasti sügisel üles, pesti puhtaks, tükeldati ja kuivatati. Mitmete maksa- kõhu- ja näärmehaiguste raviks joodi võililleteed. Toiduks kaevati juurikas koos tärkavate lehtedega üles kevadel ja kraabiti tume koor pealt maha. Taim lõigati pooleks, tükeldati koos lehtedega, keedeti soolvees 3 minuti jooksul mõruained välja ja lisati supisse või hautisse, kus see koos teiste köögiviljadega pehmeks haudus. Võilille juurikas kuulus koos seente, porgandi ja kartuliga lihasupi koosseisu.  

Prantslased on välja valinud vähem kibedate ja õrnemate lehtedega hariliku võilille taimi ning kasvatavad nende järglaskonda toiduks. Kevadel kaetakse võilillepeenar musta kiletelgiga kinni ja pimedas kasvanud valgete, veidi kirbemaitseliste lehtedega maitsestatakse toorsalatit või hautatakse neid nagu spinatitki. Inglismaal seevastu pole võilille söödavaks peetud, kuid Norrast ja Rootsi mägedest on teada mitmeid keerukaid võililletoitude retsepte.

Merikapsas Crambe maritima

kasvab suurte viljuvate puhmikutena Saaremaa ja Hiiumaa paeklibustel randadel ja on meil looduskaitse III kategooria all ohustatud liikide hulka arvatud. Õitseb rikkalikult ja seemned valmivad sügise alguses. Hulgaliselt kasvab merikapsast Inglismaa lõunarannikul, kus osa taimi on suurte sinakate lehtedega nagu meie omadki, paljud aga tugeva purpurse värvinguga kuni tumelillani. Merikapsas on ka hinnatud ilutaim ja sobib ideaalselt segaaeda.

edasi ...